Täna lõppesid tunnid juba 11.30 ja mul tuli hiilgav idee üksi koju jalutada. Hakkasin siis rõõmsalt minema kuniks päike pilve tagant välja tuli, aga mis seal ikka. Poole tee peal mõistsin, et olin hommikul kõige halvemad jalanõud selleks retkeks valinud. Natuke edasi minnes hakkas juba tunduma, et varsti-varsti minestan vedelikupuudusesse. Juba olin kodule üsna lähedal. Sinna väiksesse tänavasse veel ja sealt paremale ja siis veel korra vasakule ja KODUUUUUUS. Üleni higisena, jalad valutamas ja vedelikupuuduses. Haarasin klaasi külma vett, viskasin kiirelt pastlad jalast ning jooksin nägu higist puhtaks pesema. Tagasi oma tuppa jõudes avastasin kummaltki jalalt 2 vesivilli.

Elu on lill!