24.07

Esimene sissekanne.. ei teagi tegelt kas sel mingit sisu on, aga mul pole miskit paremat teha ka hetkel.
Tänane päev on olnud SUHT väsitav. Viisakalt öeldes on mul kõrini Helsingist ja seal kõmpimisest. Laevas oli mõttetu naq ikka, rääkisime Lisaga ja mina magasin vahepeal. Siis jõudsime kohale, panime kotid kappi ja kadjasime Brasiilia saatkonna poole. Pärast seda kõmpisime kesklinna panka ja siis läksime poodi ja ostsime õhtuks süüa. Peale seda hakkasime toidukohta otsima, millele kulus umbes tund või rohkem, sest 8-10 euro eest saab siin ainult salatit ja need suured ’restoranid’ kus saab endale lõuna ise komplekteerida on endiselt minu jaoks suhteliselt segadusttekitavad. Vahepeal sattusime Stockmanni, kust ma sain oma digikale juhtme osta, niiet ma saan kindlalt kõik pildid ka arvutisse laadida nüüd, mis on ju ainult hea. Lõpuks otsustasime siiski Mac’i kasuks – Hell yeah. Kui kõht oli täis ja meel hea siis tatsusime selle suure valge kiriku juurde, käisime sees ka ja istusime trepi peal ning kuulasime kuidas üks väga šarmantne härrasmees roosas pintsakus ja ruudulistes pükstes keset seda platsi vanadaamidele ooperit laulis. Tal oli oma käru ka kaasa, mis tal viisi aitas hoida, st kust siis muusika tuli. Aga jah, pärast seda läksime bookisime Lisale pühapäevaks Linda Line’le pileti ja siis tahtsime trammiga sadamasse mu kohvrile järele sõita, aga ühtegi ei tulnud ja siis me olime juba nii lähedale jalutanud, et enam polnud mõtet ühtelegi ühistranspordi liikurile astuda. Jõudsime sadamasse, võtsime kohvri, tatsusime trammipeatusesse ja nägime, et esimene tramm tuleb kahe tunni pärast – jällegi Hell yeah. Tatsusime siis mu 24 ja 9 kiloste kotikestega sama teed mööda rongijaama – jällegi HELL YEAH. Seljavalu ja villide pärast kurdan siis järgmises sissekandes, mis ma ilmselt homme lennukis kirjutan. Kui rongile saime, siis ma pmts jäin hetkega magama ja nokkisin kuni Järvenpää’ni välja, kuhu tuli Lisa üks sõbranna vastu ja kelle juures me nüüd oleme. Põhimõtteliselt iga kord kui me maha istusime vajusid mul silmad kinni, aga mitte süües, siis ma pühendusin täielikult sellele :D
Sellel tüdrukul kelle nime ma ei tea, aga kelle juures me oleme on selle Guitar Hero kitarr ja trummid olemas. Niiet, meil läheb siin ehk lõbusaks isegi :D
Homme pean ma ärkama kell 3, et minna 4.41 rongi peale ja siis kusagilt bussi peale ja siis lennuki peale ja siis ’ LET THE ROAD TRIP BEGIN’ ja siis mu suurde hirmu – Londonisse ja siis RIOSSE!!!!!!
Nüüdseks, kui osad inimesed on seda sisutut teksti lugedes juba loobunud või ära vajunud kirjutaks ka oma viimastest hetkedest isamaal. Ma olen suhteliselt uhke, et ma nii metsikult töinama ei hakanud kui ma kartsin. Kuigi, kui nägin isal pisaraid silmas murdusin ma täielikult (ma ei suuda sellest isegi praegu kirjutada ilma, et mul pisarad voolama ei hakkaks) . Muidugi ma tänan teid kõiki: Liisu, Keidu, Meidi, Triin, Rax, Reimo ja Ardo, et te minu pärast sel varasel hommikutunnil võtsite vaevaks sadamasse tulla. See tähendab mulle palju. Ja tänan ka Kana, piibu eest. Laevas tegin lahti Triinu ja Kairi kingi ning Liisu ümbriku. Puhtalt kohusetundest ma seda blogi praegu kirjutangi tegelt, Liisu ju käskis ja Triinud ja kõik teised. Triinu ja Kairi kink oli väga geniaalne. Ma tõmbasin endale selle vaatamisega tibake tähelepanud, sest ma naersin ja tõmblesin suht . Näitasin Lisale ka. Suht kümnesse panite :D
Ahjaa, sorry Keidu, et ma sinuga trippima ei saa tulla. Ma tahaks küll, aga aasta pärast siis.
Kirjutage ja joonistage mulle, panen oma sealse postiaadressi orksi või kusagile ülesse ka. Ja helistage skype kaudu ka vahest.
Ilusat nädalavahetust teile! J

25.07

Varahommik. Kell on 6.33, istun lennujaamas gate 32a juures ja peale minu on siin veel üks mees, kes ilmselgelt naudib iseennast ja siis veel üks mees, kes vähemalt enda arvates on potentsiaalne rockstar. Siiani on veel kaiki kunnossa. Lennuk läheb alles kell 8 niiet natuke on aega niisama ka ringi tatsata siin. Positiivne on veel see, et ma sain teada, et soomest läheb ka 3 tüdrukut Brasiiliasse ja Londonis peaksin ma veel mingi saksamaa seltskonnaga kohtuma. Ma loodan, et need soomen kivad tyttot tulevad sama lennuga, mis mina, sest tegelt läheb üks lend veel 10 minutit ennem 8 ka Heatrowle. Aga see vaikus siin tiivas hakkab mulle juba ajudele, niiet ma lähen uurin mis sel lennujaamal mulle pakkuda on. HEIPPA
Jätkub....nüüd on kell teie aja järgi 6:47, minul aga 00:47. Kirjutan siis sealt edasi, kust pooleli jäi. Ühesõnaga, Helsingi lennujaamas ei toimunud suurt midagi põnevat, sain lennuki peale ja ilusti maha ka. Minu suureks üllatuseks oli Heathrow lennujaamas orienteerumine vägagi lihtne. Kõik oli nii loogiline ja tablood ja sildid igalpool. Pmts valesti polnudki võimalik minna. Sain seal kaks korda bussiga sõita ja ühe korra isegi metrooga. Igav oli muidugi, 4 tundi vaba aega ehk suht tühja istumine. Lõpuks hakati siis lennukile laskma, siis seal kus pileteid kontrollitakse ei tahtnud mu pilet läbi minna, siis see tädi klõbistas seal midagi ja andis mulle uue pileti, istekohaga äriklassis. Haaaaaaahahahaha, sakslased ja soomlased kopitasid turistiklassis. Ma ei kurdaks väga, kõik oli ülimugav, oma telekas, laud, jalatugi, väga mugav tool/voodi jne. Söök ja jook ei tahtnudki lõppeda. Üle vahekäigu, st suht minu kõrval istus üks ülikobe shokolaadipoiss. :D Kõik olid nii sõbralikud minu vastu, isegi kõnetati: miss Riga. Lend kestis 11 h ja 20 min, see polnudki nii hull. Telekast sai näha suht normaalseid filme ja serjaale. Vahepeal tsekkisin üle, palju sõita on ja vaatasin kaardilt ka kus asume. Lõpu poole jagati kõigile mingid paberid mis tuli ära täita, üks seagripi kohta, üks politseile ja üks pagasi pärast. Kõik täidetud ja sahtlisse pandud maandumise ajaks. Kuna ma olin suht ukse juures, pääsesin sealt esimeste seas välja. Tatsasin mööda koridore kuni tulid mehed maskis ja tahtsid seda seagripi paberit, mille ma olin koos teiste paberitega muidugi lennukisse unustanud. Läksin ja tungisin siis läbi vastutuleva massi lennukisse tagasi ja sain oma paberid kätte. Siis veel passikontroll. Seal oli väike närv sees, et nad küsivad mult seda kinnitatud vanemate luba, mis mul koju ununes. Ma olen viimasel ajal tõeline udupea. Igatahes, sain ma sealt läbi, ei küsitud midagi. Sain kohvri ka suht kiiresti kätte ja läksin välja ning olin esimene kes kohalike vabatahtlikega kohtus. Üks neist oli Livia, kes on ka eestis suht pikka aega olnud vist. Tal oli YFU Eesti pusa seljas ja ta üritas minuga eesti keeles rääkida ka. Lõpuks saabusid ka sakslased ja soomlased ja saime bussi peale. Sõitsime u 1,5 tundi ja lõpuks jõudsime siia keelelaagrisse. Jagati tubadesse ja siis saime minna sööma ja saime oma sildiga veepudeli ja tegime nimekaardid ka. Me oleme üheksakesi ühes toas ja siin on kõik peale minu sakslased. Nad vist ei tahagi magama jääda. Kuid mina küll tahan , sellepärast ma siis ka lõpetan nüüdseks. Head ööd J

26.07 Keelelaagri 1. Päev

Nii, esimene päev. Hommikul sai väga värskendavat/külma dušši võtta. Ja kuna sealt pmts ainult tilgub vett, siis on see suhteliselt piinarika. Samas tegelt mitte nii hull ka, sest väljas on ju soe. Ma arvan, et umbes 24-26 C kindlasti. Täna oli terve päev pilves, aga soe. Ei tea mis siis on kui päike ka paistab. AGA NAQ NEIL ON JU TALV SIIN.
Hommikusöögilauas rääkisin ma ühe Ungari tüdrukuga, kes on 15. Ta pabistas väga oma inglise keele pärast, aga minu toas saksa tüdrukud arvasid, et ta oskab päris hästi ja ütlesid, et nende inglise keel on väga halb. Üks tüdruk ütles, et ta käib inglise keele eriklassis, aga ta ei räägi ikkagi üldse hästi. Nad imestasid minu keeleoskuse pärast(?????). Üks tüdruk minu toast, Bahir, räägib päris hästi, aga teised on küll suht algajad, peab tõdema. Peale lõunat oli meil esimene kultuuri ja keeletund. Räägiti reeglitest ja paar mängu, tutvusime, õppisime numberid ja mõned väljendid. See kool kus me oleme, seal naq pmts pole uksi, mis on väga imelik. Uksed on ainult klassidel. Ja kõikidel akendel on trellid ees, aga siin vist ongi igalpool nii. See kool on vääga väike. Sealt tagasi tulles, astus minu juurde üks soome tüdrukutest. Ta on väga sõbralik ja kena. Ta saab kohati isegi eesti keelest aru. Kui me istusime ja rääkisime, siis ühel hetkel tuli meie juurde üks kohalikust YFU’st. Ta on Livia boyfriend. Ta üritas huumorit teha ja oskas mõningaid sõnu ja väljendeid eesti ja soome keeles. Vähemalt sai naerda. Ja me tegime eesti jalgpallureid maha. Livia hoiab Eestile pöialt, kui keegi teine ilmselt neisse ei usu. Täna on veel õhtusöök jäänud. Seega, ma nüüd lähen ka. MUSID :***

02.08

Nii, keelelaager on läbi ja ma olen juba teist päeva pere juures Novo Horizonte linnas.
Language camp’is sai suht nalja. Jenniga (pooleldi rootslane pooleldi ameeriklane) sai suht naerdud, nii keeletundides kui ka mujal. Muidugi tekkisid mul ka temaga väikesed kompleksid, sest ta oli suuuuht pikk ja noh teate ju küll mind :D Aga nalja sai. Veel tundsin ka suuremat kontakti kahe soome tüdrukuga ja Ryaniga Californiast (Ta ei nimetanud end ameeriklaseks ). Sakslased olid suht tuimad, aga üks poiss oli küll kellega rääkisime ka igasugu jama. Ja veel üks Wiebke, suht selline hipi või rasta, suht segi peast, laulis ja tantsis ja tegi igast värdjaid asju koguaeg, sai suht naerda ta üle, aga ta oli vähemalt siiras. Reedel ehk viimasel päeval mul vedas, sest sain suht kaua magada. Kui enamus pidid ärkama kell neli, et lennuki või bussi peale minna, siis meie saime vähemalt kümneni magada ja lahkusime sealt alles natuke ennem ühte. Panime lendajad lennujaamas maha ja siis sõitsime Rios bussiga niisama ringi, aga kuna ilm oli suht sitt, siis rannad olid tühjad ja Jeesuse kuju ka ei näinud, aga no ehk tuleb veel võimalus. Bussi peale läksime vaid mina, üks soomlane ja kaks sakslast ja Bernarno saatis meid. Istusime mingi 4 tundi bussijaamas mingis restos ennem kui bussi peale sain minna. Mina sain esimesena bussi peale ehk kell 7. Kurb oli see, et Livia (Ta oli eelmine aasta pool aastat Eesti Yfus intern ja ta oli ka üks language camp team memberitest) tahtis mind saatma tulla, kuid ta jäi liiklusummikusse ja bussijaama jõudis ta just selleks hetkeks kui mu buss juba liikuma hakkas, seega sain talle vaid bussiaknast lehvitada. L
Bussisõit oli 13,5 tundi pikk. Ma sain teisel korrusel kõige ees istuda. JEEEI. Pikamaabussid on siin palju mugavamad kui meil. Ruumi on palju, jalatugi vms, suht korralik wc, telekas, raadio. Ei midagi erilist tegelt. Buss sõitis ööläbi, seega sain natuke ka magada. Hommikul umbes poole 9 paiku jõudsin Rio Pretosse, kus mind ootas mu Host pere. Nad valmistasid mulle sildi, mille pildi ma üritan ka lisada siia. Käisime ennem ’koju’ tulekut veel söömas. Neil on siin sellised mõnusad väiksed ümmargused saiakesed, mille sees on juust. Need on headhead. Nad söövad siin üldse palju juustu, liha, saiatooteid, pastat ja KÕIK ON NIII HEA. Mu õde on taimetoitlane, sest ta nägi mingit filmi ja otsustas enam mitte liha süüa, aga vahest kui midagi muud süüa pole siis ta sööb liha ka. Niiet, ma ei tea kui tõsiseltvõetav ta on :D Aga eile siis käisime veel autoga sõitmas, käisime võtsime ühe ta sõbra peale ja läksime jäätist sööma, siis olime siin, vaatasime Madonna mingisugust kontserti ja veel mingeid teisi :D Õhtul läksime õe sõpradega restosse, kus kõik käivad. Seal oli üks tüdruk, kes arvas vist, et mulle meeldib kui mingi nunnutatakse. Ta kohtles mind kui kassipoega või beebit. Kilkas ja naeratas koguaeg. Pärast läksime klubisse. Aga seal oli suht mõttetu. Seal tavaliselt käib vist rohkem rahvast, aga jah. Me kutsusime isa klubisse järgi ja läksime koju.
Täna magasin ma kella kaheni ja pole mitte midagi pmts teinud. Isa näitas mulle mis neil aias kasvab. Siin on selline imelik puu, mille tüve küljes on sellised hiiglaslikud mustsõstrad, need maitsevad ka naq midagi tikri ja mustasõstra vahepealset. Ja siis veel mingi hapukas vaarika taoline asi jne :D
Nüüd me lähme kohe välja pitsat sööma ja kellegi juurde filmi vaatama. See yah ! :*