On ennemgi õhtul väljas käidud kui järgmisel päeval on vaja varakult tõusta. On ennemgi siiski end üles vuhitud ja stiletodes klubi poole joostud, isegi teades, et ees on ootamas tühi peosaal ja amatöör DJ üsna lahja ja aegunud muusikavalikuga.
Tahaks vaheldust. Tahaks midagi muud. Kõik ongi juba just nimelt liiga harjumuspärane. Tavaline. Võimalik, et mul lihtsalt on liiga palju vaba aega. Vabu minuteid ja tunde omi mõtteid keerutada ja juurelda iga ettejuhtuva pisiasja üle.
Jah, kool on juba kõigil vähemalt nädal aega läbi olnud. Või kas saabki nii öelda? Sest koolis nad ei käi, aga endiselt peavad nad õppima vestibular'i, ENEM'i või mõne muu testi jaoks.
Tänu ühele vestibularile mida Melania, Biller ja Jessica tegema lähevad saan ka mina Rio Pretosse taaskord minna. Lähme koos Elisa ja Gustavoga kinno ja shoppama. YAY, neh!?
Kuna kõik tunduski juba liiga hea siis tundub mulle, et niipea ma veel pere siiski ei vaheta. Praegu tundub see mulle isegi parem. Kuna plaane on liiga palju juba tekkinud. Loodetavasti saavad need ka toimuma. Siis oleks see kõik seda väärt ka ehk.
Kõigi eelduste kohaselt veedan jõulud praeguse perega. Aastavahetusel olen teise perega Sao Paulo lähedal. Jaanuaris lähen soomlasele Anniinale külla Barra Bonita'sse ja ehk Veebruaris saab ka Avelyle Birigui'sse külla minna.
Need kes ei tea siis Avely on üks eestlane, kes tuli siia Rotary'ga. Andrease ja Roneti endine klassiõde 32.-st. Kuna Janariga ei saanudki kokku ja nüüdseks peaks ta juba eestis ka olema siis üritan ma end siiski Avelyle külla vedada. Ehk läheb õnneks. Tahaks veelgi reisida. Eks näis. Õde mainis täna midagi Vitoriast. Kui sinna ei lähe siis lähme kusagile mujale mereäärde praeguse perega. See saaks ilmselt jaanuaris toimuma.
Aga elame, näeme. Siiani on varakult hõiskamine vaid pettumusi valmistanud.
Saudades. Beijo.
0 comments:
Post a Comment